Sisukord:
- Suvi on lõppemas, leevendav terrass läheb ära
- Kas paneme õuealad kinni või räägime sellest uuesti novembris?
Kes oleks võinud arvata, et oleksime sattunud läbirääkimistele selle demonteerimise üle dehors hilissuvel tõsise ärina. Õuelauad igal väljakul ja igal kõnniteel on päästnud paljusid restoranid halvimatest väljavaadetest on nad mõnel juhul olukorra isegi vastupidiseks muutnud, lisades enne pandeemiat ja hoolimata distantseerumisest saadaolevatele kaantele mitu.
See oli kõige ilmsem lahendus, kõige vahetum vastus restoranide taasavamise probleemile Covidi ajastul, kus suletud ja piiratud ruumid on tugevalt vastunäidustatud: onni ja nukkude väljaviimine.
Sellest on aru saanud administratsioonid, kes on andnud enneolematud mugavused ja vabaduse avaliku maa hõivamisel, ning sellest on aru saanud restoranipidajad, kes on end enam-vähem kiiresti varustanud kandma ülekandmist igale vaba ruumi ruutsentimeetrile eeldusel, et õhku, kus koroonaviirus võib lehvida ilma, et sööjate laudade kohale fantozzipilv tekiks.
Ja lõpuks oli ka ilus suvi, kus välialad tärkasid nagu seeni linnades ja muutusid kohtumispaikadeks, andes igale linnakeskusele mereäärse turismikuurordi. Ja inimesed läksid restorani tagasi meelsamini ja rahulikumalt, teades, et saavad väljas istuda.
Suvi on lõppemas, leevendav terrass läheb ära
Nüüd aga, suve lõpuga, tekib probleem ja meil on asjatu teeselda, et me ei näe keset tuba asetatud elevanti. Kinnine ruum, kus aga paljud meist süüa ei taha. Hoolimata hoolikalt vastu võetud meetmetest peavad seda ütlema enamik Itaalia restorane.
Tüüpiliselt itaaliapärase meeleoluga tundub, et muret seoses õuealade talvise ja võib-olla isegi sügise kasutamise võimatuse ning sellest tuleneva istekohtade vähenemisega, mida restoranid kannatavad, üritatakse edasi lükata. "Me ületame silla, kui selleni jõuame," ütlevad britid, kuid suudame paremini ellu viia otsuste tagasilükkamise filosoofiat, kui see on paratamatu. Teisest küljest oleme hakkamasaamise meistrid ja mingil moel teeme seda uuesti. Keegi peaks aga tõesti hakkama küsima probleemi, mis pole ainult itaalia keel.
Lihtsalt, et tuua näide, vaadake, mis toimub New York kus äärmiselt piiravama regulatsiooni ees (seni sai süüa ainult väljas ja mõne päeva tagune uudis, et alates 30. septembrist saavad külalised majutada ka sees, kuid ainult 25% tavapärasest võimsus), on restoranipidajad viimastel nädalatel nõudnud lahendusi, et tulla toime hooajaga, mis tõotab tulla enam kui keeruline. Siin seevastu sellest veel vähe räägitakse. Kõigil on lootus, et pärast majas suletud kevadet ja üsna vihmast suve on pehme sügis, mis viimastel aastatel on kinkinud mitmeks kuuks ilusaid õhtuid. Kuid elevant on endiselt toas ja kui ta otsustab kolida, on oht, et see põhjustab tõelise katastroofi.
Kas paneme õuealad kinni või räägime sellest uuesti novembris?
Viimastel nädalatel on paljud rõhutanud, kui palju on õueala muutnud linnad kaunimaks ja isegi turvalisemaks, nt toimub Bergamos, kus Gori administratsioon rõhutab ka seda positiivset aspekti, mis on seotud väljas söömise harjumuse laiendamisega. Kuid vähesed on esitanud endale küsimuse, mis saab siis, kui tänaval pole enam laudade hooaeg.
Lahendus ei ole kindlasti lihtne ning esimeste hüpoteesidena esitatakse välimööbli sulgursüsteemide kasutuselevõttu hõlbustamine. TO Pistoia, näiteks: Fipe-Confcommercio küsib valjult, rääkides "paljude restoranide ja klubide ellujäämisest", mis ei suuda "talvehooajale vastu seista".
Mõned linnad, näiteks Genova või Ancona, on juba andnud osalise ok: Liguuria pealinnas on pikendatud vaba juurdepääsu juurdeehitusele ja välialade uutele paigaldustele juunini 2021 ning ka Anconas on linnapea Valeria Mancinelli taganud, et lubade pikendamine talveni dehorsidele jõuab see kohale päevade pärast.
Siiski on veel mõned sõlmed, mida tuleb lahendada: kuidas juhtida võimsust dehors siseruumides, millest saavad kokkuvõttes ruumide laiendused? Ja kuidas lubada restoranipidajatel amortiseerida kaetud püsikonstruktsioonide kulusid, mis on kindlasti kallimad kui mõned vihmavarjuga kaetud lauad? On aeg sellest rääkida, sest seal horisondil hakkate silmapilkselt silma vihmapilvi ja mure on selles, et elevant kardab äikest ja põgeneb toast, hävitades kõik, mis teele jääb.
