Olgem selged: ma armastan pidusid. Mulle meeldivad rituaalid, eriti gastronoomilised, lauad, küllus, Flandria laudlinad, see nõude, söögiriistade ja klaaside teooria, mis lauda katab.
Ma armastan jõule, lihavõtteid, isegi 15. augustit.
On ainult üks tähtpäev, mis minu jaoks tõeliselt silma paistab: valentinipäev.
Sõbrapäeva ma jälestan seda. See ajab mind vihale. Ma pole ainuke, kui arvestada, et mesimagusa aura eemaldamiseks korraldas 14. veebruaril Al Capone veresauna.
Ja valentinipäeva juures on kõige hullemad restoranide dekoratsioonid ja menüüd, mis püüavad muidu pehmet õhtut elavdada (sel aastal langeb see nii öelda kolmapäevale).
Sõbrapäeva puhul on restoranid kõige hullemad.
Selleks mõtlesid nad välja nimed, mis peaksid olema toredad: "Armastuse tiramisu", "Lasanje kahele", "Lilli spagetid ja vagabond".
Need annavad roogadele uue ilme: panna cotta on südamekujuline, suflee näeb välja nagu inglit imiteeriv Paavo.
Nad kasutavad häbiväärseid tarvikuid: kahvlid, mille käepidemel on Cupid, Thuni jahutavad keerubikujulised detailid.
Nad summutavad tuled, tormavad sind pimedusse, mängivad taustaks Mario Biondit ja aeg-ajalt mõtled, kas koriseb plaat või kõht.
Sõbrapäeva õhtusöögid – olgu siis esimesel kohtingul või kolmkümmend aastat abielus – lõppevad alati tülgastusega, sest võrdlus kõrvallauaga on barbaarne: on paar, kes on ilmselgelt õnnelikum, ilmselgelt rikkam, ilmselgelt rahulolevam. seksuaalne vaatenurk.
See on teie või teie teine pool, teatud hetkel te ütlete: "Kas näete NEID, kui õnnelikud nad on?"
Kui armastate üksteist, minge välja õhtusöögile, kui soovite. Teil on aega 364 päeva.
Lihtsalt vältige 14. veebruari, kui peamees kannab roosat lipsu ja Barry White sosistab "Ohhh yeah".
Võib-olla jäta 15. päev rahule, kui ei taha riskida “Armastuse Tiramisu” söömisega, millest on nagu Tuhkatriinu vankrist saanud “Eelmise päeva tiramisu”.
