Laste saamine või laste puudumine on sama: mine ja vaata Cocot. See on juveel. Rõõm. Suurepärane film igas vanuses. Ja see on juba paar nädalat kinodes olnud ja ei pruugi kaua kesta (peab kinos nägema).
"Aga mis on õige – öelda seda Antoninoga (Di Pietro, mitte Cannavacciuolo) – viimane Pixari animafilm meie, ahnlastega?" sa küsid. Sellel on midagi pistmist. Sellel on midagi pistmist. Kuigi esmapilgul mitte.
Mehhiko maapiirkondades aset leidva loo lühikokkuvõtteks varastan Marianna Cappi kokkuvõtte Mymoviesist:
“Miguel on väike poiss, kellel on suur unistus saada muusikuks. Kahju, et muusika on tema peres põlvkondade kaupa keelatud, sest vanavanaema Imelda jättis tema kitarristist abikaasa maha ja jättis ta üksi kasvatama väikest Cocot, nüüdseks Migueli eakat ja haiget vanavanaema. Surnutepäeval aga, olles väsinud sellele keelule allumast, varastab kaheteistkümneaastane hauast kitarri ja leiab end võluväel ületamas silda elavate ja hingede maailma vahel.
Ja just siis, kui Miguel satub surnute maailma, muutub seiklus fantasmagooriliseks ja põnevaks. Kuid te kordate: "Mis on toidul sellega pistmist?"
Toidul on sellega omajagu pistmist, sest Mehhiko kultuuris, nagu paljudes teistes traditsioonides, kulgeb kontakt hautaguse eluga ennekõike läbi köögi: lähedaste hingede jaoks valmistavad pered – sealhulgas Migueli omad – bankette, puuviljakorve, maiustusi, hõrgutised. "Kallid lahkunud" kutsutakse maapealsele õhtusöögile, et olla koos oma pärijatega laua taga.
Coco paljude teenete hulgas on seetõttu ka kordus, et kirg toidu vastu ei ole naudingute otsimise harjumus, vaid on sild inimeste, kultuuride, isegi elavate ja mitte enam.
Ja kui köök on hea – aga hea hea hea –, siis jah, see on võimeline ka surnuid üles äratama.
