Tripe siit, Tripe sealt, ülevalt, alt ja ka küljelt.
Ametiajakirjandus on mitu kuud veebi kiusanud ühe Milano gastronoomilise juhtumiga: Tripe, kui täpne olla.
See on tõeline trattoria selle mõiste vanas tähenduses, kuid kaasaegse hõnguga, mis on kaetud peaaegu maagilise auraga, arvestades, et kõik kriitikud ja toiduinimesed on selle kohta kirjutanud silmast-südame imesid.
Kuid trippiinide hüperbool ja hämmastavad seiklused tundusid pisut liiga laetud.
Nii palju, et mingi hetk, kui täpne olla, siis enne eilset õhtut, ma isegi arvasin, et neil on taevas mõni pühak, Tripe'i oma, kuna ma pole seda head kuulnud.
Alati hea, ainult hea.
Juhtumeid on kaks: kas ülalmainitud pühakud taevas, mis on haruldased, või Trippas töötavad nad hästi ja teavad, kuidas võita südameid.
Vastuse sain pärast seal üksinda õhtusööki, sotsioloogilist ja gastronoomilist kogemust, mis, ütlen kohe, katapulteeris mind eelmainitud rahulolevate maitsete inimrühma.
Broneerin, ütlen, et olen üksi ja nad küsivad, kas kööki vaatav lett võib mulle sobida. “Hästi”, arvan, et vähemalt mul on nina all brigaadi hüpnotiseeriv vaatemäng (ma võiksin neid tundide kaupa vaadata, igaühel on omad kinnisideed).
Olen istunud minuti ja avastan, et tunnen inimest enda kõrval letil: ma tunnen end vähem üksikuna, aga sina vaatad saatust.
Koht on tänu sotsiaalmeedia lainurgale väiksem, kui ma eeldasin: see on kogutud, jagatud kaheks ruumiks, soe ja külalislahke, nagu põleks kamin.
Tripe on ilus, sest see näib olevat minevikust välja tulnud, vähe satsid kui praegu, ei tahvlit seintel ega globaliseerunud sõdurite vormiriietust personalile.
Tõeliselt lihtne, nagu end sellisena defineeriv trattoria olema peabki, ilma naljade ja autorinaljadeta, aga vaid väikeste vintage-detailidega laiali.
Mitte, et retro oleks uus, kuid Milanos on restorane, mis sarnanevad rohkem antiigikaupmeestele kui trattoriatele, või veelgi hullem selliseid, kus minevikuobjektid on tänapäevased võltsvanas stiilis: ühesõnaga räpasus.
Siin seevastu tavaliste toolide, tavaliste paberist alusaluste vahel, ei midagi liiga toretsevat ja uhkeldavat, näeb välja nagu vana maja, mida vanatädi kunagi ei kasuta.
Menüüs on huvitavad eelroad (9-12 eurot) nagu brokkoli cocotte fiolaro ja tastasal, pastaroad ja -supid (10-12 eurot) ning teised toidukorrad nagu sajaks vihma (15-18 eurot), al. tigudeni, Martini Fassona vasikalihast päevasaagini.
Ühesõnaga vanakooli trattoria road ja veidi läikivamad retseptid.
Minu tragöödia, nagu alati, on paber otsas: neid on palju ja kõik koos saadavad nad mind kallutatud, eriti kui olen näljane ja tahaksin kõike süüa. Lasin siis endale nõu anda, olen siin uus ja vajan õlga, muidu riskin suust suuremate silmadega tellida.
Eelroaks on vitello tonnato, seletavad mulle, juba omamoodi kultuseks saanud, seda peab maitsma, muidu ei saa öelda, et Trippas on käinud.
Proovide eelroaks ei ole kindlasti portsjon vasikaliha tuunikala kastmega, mis kui välimuselt sarnaneb rohkem rostbiifiga, siis suus koos kastme, kapparite, pipraga ja põhjas on see 10. Nadia Comaneci paralleelid: te lihtsalt ei saa rohkem küsida.
Eelroog, mis võiks vabalt olla lõunasöögi täistoit, peetakse ka viimaseks kingiks leivaga, mis on kohustuslik (muuhulgas pole isegi leib halb).
Kui ma olen tõesti näljane, siis esimene on mu südamesõber ja ma ei saa sellest loobuda: eelistan pool portsjonit omatehtud kartuli-gnocchit ulukiliha ragùga ("Itaalia kalamari" toob välja kokk Diego Rossi kes tantsib mulle ilma taldrikut köögist välja laskmata, ilma et oleks seda kontrollinud).
Gnocchi on pehme konsistentsiga ning lihakaste (mida hiljem avastan olevat kreemine) on paks ja kreemjas, maitsev, väga hea ja isegi õrn. Jällegi poolik portsjon on üsna helde, hakkan aru saama, miks inimesed sellesse kohta armuvad.
Vahepeal ründab mind üks 70ndates eluaastates tripparolo klient: lett, teate, on kohtumispaik.
Härrasmees teab palju asju, määratleb end kui "valmistatud gastrofighetto" ja peab mulle kõne, mis algab tursaga ja lõpeb Sardiinia-Liguria päritolu ja 5 vennaga "kõik kokad".
Vahepeal saabub minu teine roog: tursk cannellini oakreemil praetud musta kapsaga.
Järjepidevused, järjepidevused on olulised. Cannellini kreem näeb välja nagu samet, must kapsas on selles astmes veidi allpool hammaste krigistamist, tursk on väga pehme ja täiuslikult küpsetatud. Ja, aridaje, portsjon ei ole kõhukinnisus, isegi mitte seekord.
Gastrofighetto härrasmees ilmub uuesti. Lühidalt: ta ei olnud tasuline lisatasu, ma kinnitan teile, vaid suurepärane härrasmees, kes viib mind varsti välja õhtusöögile.
Vahepeal aga toimuvad ümberringi asjad, inimesed tulevad ja tervitavad üksteist, ütlen ka tere, räägin kellegagi, tunnen end veidi koduselt ka siis, kui olen õhtusöögil üksi.
Töötajad on ka väga toredad: see on kõige vähem üksildane sooloõhtusöök, mida ma mäletan.
Magustoitu poleks seal isegi piinamise all olnud, kuid tuleb plaaniväline asi, millele ei saa ära öelda: röstitud luuüdi. Raske kirjeldada: lihtsalt ürgne, uskumatult ahne.
Need, kes nimetasid seda sööva hipsteri templiks, eksivad.
Tripel on (on) maskuliinne testosterooniline köök, mis oskab kõvasti lüüa ja isegi lilleõie kinkida: nagu see kaunis sünge, mis keskkoolis kõigile meeldis ja mille pärast avastasite, et see oli ka hingelt õrn.
Ühesõnaga, kõik, kuid kindlasti mitte ehitatud nagu surevate Milano hipsterite kullivuntsid.
Bill: veiniklaasiga (klaasi kaupa on mitu) ja kohviga tulin 44 euro peale.
Veidi üle kõva ja puhta trattoria, kuid see on seda kõike väärt, eriti kui ma mõtlen võltsitud trattoriatele, kuhu alati on oht sattuda ja kus verevalamise oht on veelgi hullem.
Nüüd selgub "Tripe siit, Tripe sealt" müsteerium: Tripel söömine on mõnus ja ka lõbus, arvestades tuttavat ja "päikselist" atmosfääri isegi jaanuaris.
