Nostalgilise paadunud pühapäevane lõunasöök

2023 Autor: Cody Thornton | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-11-26 19:19

Kui ma üritan pühapäevaks brunchi broneerida ja kuidagi ei saa (kolm vahetust kolmest täis, kurat), siis alternatiivide puudumise tõttu lõunasöögile, kust avaneb vaade kanalile Pavia poole, üllatab mind ootamatult nostalgia Pühapäeva lõunasöök.

Nostalgia kodu järele, nende veidi konarlike ja kohati kogukate vanavanemate järele, kes kõigest hoolimata olid meie elus alati nii kohal.

Lõunasöök suvisel päikesepaistelistel pühapäevadel, istudes kõik kivilaua ümber Wisteria pergola all, mida ma ei suudaks kunagi korrata isegi siis, kui järgin antud retseptide järgi usku. Tabelist pärit "Chianti" muutub ebaõnnestunud imitatsiooniks, kui see esitatakse väljaspool Chianti piirkonda.

Siin on vanaema menüü.

STARTER

Segatud nagu ikka, mis koosneb vanaisa kaljukas kätega tehtud ja vähemalt 8 kuuks keldrisse laagerduma jäetud vältimatust krutoonist maksapasteediga, soolasingist ja "gnorantest", punasest krutoonist vanaisa naiste tomatikastmega. maja. Viimane puudutus: 2 suurt magusat rohelist oliivi, mis minu arvates toimisid värvilakana.

ESIMESE KURSUS (või esimesed kursused)

Kodune tagliatelle lihakastmega. Rituaali juurde kuulus hommikune tagliatella määrimine: saabudes varakult, oletame 10 paiku, oli võimalus osaleda imelises pastalehe õppetunnis, taignarullimises ja kondiitriplaadi põnevas lõpupuhastuses. Lihakastme nuudlitega, ei mingit lobisemist!

Vasikaliha, vorstid ja searibid glu glu valmistamiseks koduses kastmes vähemalt 4 tundi. Alati varakult saabudes olime tunnistajaks poti ees seisva järjekorra ekstravagantsele fenomenile: kõik need, kes kutsuti pühapäeva lõunale, käes väike leivaperse, soovitavalt veidi roiskunud, seisid rivis, et seda kastmesse kasta.

Kõige uhkematel pühapäevadel lavastasid samad patroonid väikese teatri, mille teemaks oli kastme väidetav mahlakus. See ei olnud tõsi. Eesmärk oli kastet alati maheda leivaga aga 7/8 korda maitsta ja siis nõus, toh, näe, soola polnudki lisada.

Teine missioon: jätta esmaspäeva lõunaks märkimisväärne tagliatella ülejääk, mitte nii hea kui rikkalik pühapäeva lõunasöök, kuid mida austati. Tagliatelle ihaldatud krõbeda koorikuga pannil kuumutatud kodumaise lihakastmega: kui oleksin restorani kokk, koostaksin sellest roast lähtudes nostalgiamenüü.

Pidulikel pühapäevadel järgnes cappelletti puljongis. Kanapuljong on ütlematagi selge.

Just sel hetkel nägid sa pühapäevase lõunasöögi tugevat tuuma: sööjaid, kes jõuavad lõpuni silmagi pilgutamata. Nad võtavad ühe, joovad palju vett ja räägivad vähe. See, kes võtab tagliatelle al sugo kaks korda, on määratud plahvatama enne lõppu, kes jätab eelroa vahele, on pärandist ilma jäänud, kes ei võta cappelletti ketserit.

LIHA JA KÖÖGIVILJAD

Praad: asi meestele Chianti linnas. See oli ja jääb minu silmis alatiseks vanaisa, kes seisis puuahju ees, käed asbestist, punased põsed, veiniklaas kõrval.

Võis juhtuda kana, kes nädal tagasi õues silme ees kraapis, jänes, kes lapsepõlves su ees nülgis vanaema, reipas tüüp, kes ei kipu pikaks venitama, tuvi, kelle päritolu õnneks sa tead. ei mäleta ega tall. Lisand ahjukartulitest ning krõmpsuv ja magus aiasalat.

MAGUS

See sõltub. Need ulatusid vanillikassist lusikani, mille sees oli Savoiai pucciato alchermes, omamoodi pisiasi, kõver jõuluõnn, karnevali ajal kollase kreemiga neiu.

Siin on minu nostalgia (ja ma ei räägi aiast tulnud küpsete tomatite ja metsiku mündi lõhnast). Siin on pühapäevase lõunasöögi korramatus väljaspool maalähedast Toscana kööki. Seetõttu ei soojenda hiline hommikueine mind üles ja toob mind vääramatult tagasi oma Toskaanasse.

Järgmise 5 minuti jooksul laske end tabada ja öelge, milline on teie pühapäevane lõunasöök, mis teid nostalgiat tekitab?